Goethe ja Schiller, Herder ja Wieland, Nietzsche, Fürnberg, Liszt, Bach, Cornelius. Gropius, Feininger, Klee, Itten... Tohutu hulk suurvaimusid on elanud Weimaris, mis on tõeline pärl Saksa ja Euroopa kultuuriajaloos... ja muusika- ja arhitektuuriajaloos ja ajaloos üleüldse. Weimari klassitsism ja Bauhaus on majakaina valgustanud seda kultuuri, mis avaldub Weimaris harmoonilise ja ülirikkalikuna.

Wuppertal on Bergi hertsogkonna suurim linn ning ühtlasi piirkonna majandus-, haridus-, tööstus- ja kultuurikeskus. Ja muidugi on see „suurlinn roheluses“ ühtlasi rippraudteega linn – nagu kõlab ka linna ametlik deviis. Piki köisraudteed avaneb pilgule enese- ja ajalooteadlik linn, mil on pakkuda mõndagi hämmastavat.

Kieli, Schleswig-Holsteini liidumaa pealinna ja läbi aegade tähtsat laevaehitus- ning sadamalinna iseloomustab tänapäeval rõõmus üliõpilaselu, muretu elustiil ja suurlinnamiljöö. Seda väljendavad ühtviisi nii linna kaunis asukoht Kieli fjordi ääres, moodne ja suurejooneline kesklinn kui ka Dänische Strasse oma paljude iidsete ehitiste ja mereäärse sarmiga.

See pole tõsi, et Göttingeni külastamiseks on vaja doktorikraadi. Aga sellest on kindlasti abi linnas, mis lausa väreleb suurest haridusjanust ja mida tudengielu kujundab rohkem kui ühtki teist linna Saksamaal. Göttingenist on sündinud, õppinud, töötanud või õpetanud koguni 44 Nobeli preemia laureaati.

Die einstige Kohlengrube Deutschlands, mit fünf Millionen Einwohnern einer der größten europäischen Ballungsräume, präsentiert sich heute als eine der dichtesten Kulturlandschaften des ganzen Kontinents. Mit den Metropolen Bochum, Dortmund, Duisburg, Essen und Oberhausen und vielen weiteren Städten formt das Ruhrgebiet einen einzigartigen urbanen Raum voller Überraschungen.

Trier, mille rajas keiser Augustus 16. aastal enne Kristust Augusta Treverorumi nime all, pole mitte üksnes Saksamaa vanim linn, vaid ka tähelepanuväärne antiiksete ehitusmälestiste ja kunstiaarete keskus. Tohutu ehituslust, millega roomlased linna kujundasid, torkab silma juba ainsal pilgul Porta Nigrale, antiikse maailma kõige paremini säilinud linnaväravale ja Moseli-äärse metropoli praegusele tunnusmärgile.

Mönchengladbach: armastus- ja elamisväärne linn, mille iseloomu kujundab võluv kombinatsioon urbanistlikust miljööst ja maisest sarmist – mitte ilmaasjata ei nimetata seda Reini alamjooksul asuvat linna oma parkide ja metsadega ka „suurlinnaks roheluses“. Aga Mönchengladbach tähendab ka kunsti ja kultuuri – siin on olulisi ehitusmälestisi, maailmakuulus muuseum ja vilgas teatri- ning kabaree-elu.

München on südame ja pikkade traditsioonidega moodne maailmalinn. BMW-st õlleaedadeni, kunstist, kultuurist ja loovusest unenäoliste nurgakesteni, barokist modernismini: need pole mitte vastuolud, vaid tüüpiline München. Baieri pealinnas on nii palju võrratuid vaatamisväärsusi, et ei teagi, kust pihta hakata. Peamine, mida tuleb Münchenisse kaasa võtta, on seega aeg.

Dortmundlasi ja nende linna iseloomustab tõsine töökus. Teras, kivisüsi ja õlu on levitanud Dortmundi kuulsust kogu laias maailmas. Aga tänapäeval ei käi enam ükski mees kaevanduses tööl ning kõrgahjud on ammu maha jahtunud. Sellegipoolest hoitakse minevikupäevi endiselt elus ning kunagistel tööstusmonumentidel on nüüd uued ülesanded: need on ühtaegu mälestusmärgid, muuseumid ja teatrilavad.

Ühelegi teisele Saksamaa linnale ei sobiks tiitel „modernismi linn“ paremini kui Chemnitzile. Õilmitsenud tööstusliku modernismi ajastul, mis annab tänapäevani indu majanduse ja teaduse dünaamilisele arengule Saksamaal, mõjutab Chemnitz samal ajal ka siinset modernistlikku kultuuri ja arhitektuuri.

See, kes arvab, et keskaegne linn, mille ajalugu ulatub ligi 2000 aasta taha, on äkki unisevõitu, eksib rängalt: Regensburg on kõike muud kui tolmunud. Maailmapärand ei ela siin mitte üksnes ajaloolistes hoonetes, vaid veel enam nende vahel. Regensburg kannatab vabalt välja võrdluse teiste suurlinnadega – ja mitte ainult tänu Saksamaa suurimale kõrtsiderohkusele pinnaühiku kohta.

Köln, pika ajalooga toomlinn Reini ääres, naudib kunsti ja kultuuri, karnevali ja õlut. Ja muidugi rõõmustab ta selle üle, kui teid jälle näeb. Sest Köln on õigupoolest pigem südameasi, nagu mõni tunne või eluviis. Ja siin keerleb kõik maailmakuulsa toomikiriku ümber, mis on selle Reini-äärse linna tunnusmärk ja süda, mis seisab keset linna justkui hiiglaslik vahimees.

Ludwigshafen pole mitte ainus Reini-äärne linn, mis kasvas suureks tänu keemiatööstusele, kujunes sajanditevastustest asulatest linnaks ja astus alles 19. sajandil ajaloo näitelavale ning saavutas kunsti ja kultuuri kaudu uue identiteedi. Aga nagu kõik Rheini-äärsed linnad, on Ludwigshafen paeluv sihtkoht – ühtaegu urbanistlik ja roheline, ajalooliselt huvipakkuv ja oma ainulaadse sarmiga.

Bochum on tänapäeval kogu Ruhri piirkonna peo- ja kultuurikesus. Kaevandusest teatrilavaks – linn, kus kunagi oli rohkem šahte kui üheski teises Ruhri linnas, on nüüd kõige enam teatreid. Elust kihav metropol, mitte teab kui ilus, aga iseloomu, ainulaadse sarmi ja uute ning põnevate perspektiividega

Kui täpne olla, siis ei asu Düsseldorf, Nordrhein-Westfaleni liidumaa pealinn mitte Reini ääres, nagu kõik arvavad, vaid väikese Düsseli jõekese ääres. Ja kui te lähete algupärasesse südalinna, mis asub Lambertuse basiilika ja Lossitorni vahel, leiate sealt ka Düsseli, mis on justkui Liefergasse ja Kindluseväljaku vahele pressitud. Toona ei osanud keegi arvata, et siia võib kerkida rahvusvahelise tähtsusega majandus-, moe- ja kultuurimetropol – aga just see asubki praegu Reini ääres.

Leipzig, kirev, rõõmsameelne ja uuendusmeelne, mõjub hästi kõigile meeltele. Saksimaa loodeosa dünaamilises raamatu-, Bachi, messi- ja ülikoolilinnas elu lausa keeb. Leipzig on aga ka tunnustatud muusikalinn – ja rahuliku revolutsiooni kangelaste linn: Leipzigi Nikolause kirik nihkus 1989. aastal rahupalvustega maailmasündmuste keskpunkti.

Sõitke Aachenisee, ja te satute Euroopasse. Sest kui üldse on olemas linn, kus Euroopa elab, mõtleb, ja tunneb, siis on see Aachen. Mõni arvab koguni, et selle piirkonna elanikele on antud mingi eriline Euroopa geen. Rangelt teaduslike uurimuste põhjal ei pruugi see paika pidada, aga sellegipoolest: kes otsib Euroopat, selle vaimseid juuri, selle väärtushinnanguid ja ideaale, leiab need Aachenist.

Kas freiburglased on seepärast nõnda rõõmus rahvas, et nende juures paistab päikest rohkem kui mujal, või on freiburglased sellega eriti palju päikesepaistet ära teeninud, et neil nii päikseline tuju on: kes seda teab? Kindel on aga see, et Saksamaa lõunapoolseimas suurlinnas on imeilus elada. Ja et selle linna külastamine on alati omaette elamus. Isegi neil harvadel puhkudel, kui päikest ei paistagi.

Keset mandrit asuva maailmalinnana, enneolematult loomingulise ja pulbitseva magnetina miljonitele külastajatele, ühe avatud, rahvusvahelise ja külalislahke riigi metropolina esindab Berliin tänapäeval uut Saksamaad nii, nagu maailm veel näinud pole. Rõõmsa ja muretuna, vahel pisut häbematu, salliva ja kergemeelsena. „Kogu Berliin on üks pilv“: see vana ütlus vastab jälle tõele, tänapäeval veel enamgi kui iial varem.

Hamburg, maailma värav, kaunitar, Põhjamaa uhkus: see rohetav mereäärne linn pole mitte ilmaasjata üks vaatamisväärsemaid üle kogu Saksamaa. Isegi muidu nii tagasihoidlikud hansalinlased suutsid uhkust oma linna, selle atmosfääri ja merelise sarmi üle suurivaevu varjata. Elbe, Alster, Hafencity, Speicherstadt, Fischmarkt või Reeperbahn – siin on iga päev midagi suurt ja suurejoonelist avastada.

Idüllilised väljakud, moodne linnaelu, rohelised oaasid – Münsteris on mõndagi avastada. Münster on maailmale avatud linn, mille ajalugu ulatub juba 1200 aasta taha. Piiskopiresidents, hansalinn ja ülikoolilinn – Münster on alati mänginud olulist rolli nii oma regioonis kui ka palju kaugemal. Aga ühe asjaga on Münster end maailma ajalooraamatusse kirjutanud: nimelt Vestfaali rahu sõlmimise asukohana.

Linna läbimurdejanu ja võimas muutumine teenindus-, teadus-, disaini- ja meditsiinikeskuseks on kõikjal nähtav ja tajutav. Olevik ja minevik, ajalugu ja lood terasetootmisest ning romantikast, vana kunst ja tulevikukultuur: need pole mitte vastuolud, vaid uue linlikuse eri aspektid, mis teevad linnast Ruhri metropolide seas enesestmõistetava reisisihi.

Lübeck, hansalinnade kuninganna, rajati aastal 1143 kui esimene „õhtumaine linn Läänemere rannikul“ ning see on särav eeskuju kogu Läänemereäärsele hansalinnade. Keskaegne atmosfäär ja kultuuriajaloolised vaatamisväärsused sobivad tänapäevani kaunisse linnapilti ja meenutavad Lübecki minevikku vaba riigi- ja hansalinnana.

Jena – see on võluv kombinatsioon tööstuslikust ja intellektuaalsest minevikust, teadusuuringutest, innovatiivsusest ja majandusest, imekaunist vanalinnast ja kirevast akadeemilisest elust. See on suurejooneline lava kuulsatele tänavafestivalidele, muusikale ja näitemängudele – ning õpetatud vestlustele mõnes vanas tudengikõrtsis, mis võivad tänu väärt märjukesele ennenägematuisse kõrgustesse tõusta.

See asub vaid lühikese trammisõidu kaugusel, aga on ometi hoopis teine maailm: kui tulete lõunast, Düsseldorfist , kus linna valgustavad moodsad büroohooned, Duisburgi, kus terasetööstuse kõrgahjud uputavad kogu ümbruse leegitsevasse valgusesärasse. Nii oli asi vähemalt aastakümneid ja klišeena kehtib see tänapäevani. Duisburg tõestab aga veenvalt, et klišeed ei vasta alati tõele: sel linnal on palju pakkuda ning filmientusiastide jaoks on ta peaaegu et tõotatud linn.

Mannheim paneb liikuma: Reini ja Neckari äärsest ülikoolilinnast pärinevad mitmed olulised leiutised. Näiteks ehitas Karl Drais 1817. aastal esimese jalgratta, 1886 sõitis siinseil tänavail esimene Carl Benzi auto, 1921 järgnes sellele legendaarne traktor Lanz Bulldog ning 1929 konstrueeris Julius Hatry siin maailma esimese reaktiivlennuki. On päris ilmne, et leidlikud inimesed tunnevad end siin eriti hästi.

Schwarzwaldi, Vogeeside ja Pfalzi mägede vahel Reini orus asuv Karlsruhe on ühtaegu Saksamaa tehnika- ja teaduskeskus ning koht, kus valmistatakse parimaid roogasid. Lisaks saabus just Karlsruhesse esimene Saksamaa pinnal asuvasse arvutisse saadetud e-kiri. Selle saatis üks USA Wisconsini ülikooli töötaja 3. augustil 1984 Karlsruhes töötanud informaatikule Michael Rotertile.

Maailmakuulus linn ja rahvusvahelise linnaturismi igihaljas sihtkoht: just seda on Heidelberg, ja see omakorda tähendab unelmate romantikat Vana silla ja vägeva lossi vahel. Ülikool ja tudengielu, kultuuriüritused ja muud sündmused, hõrk ja mehine söögikultuur ning võrratu asukoht Neckari jõe ja Odenwaldi metsa vahel: kõik see tingib selle linna populaarsuse, milles oli juba Goethe jaoks „midagi ideaalset“.

Kui mõnd linna Saksamaal peaks nimetama klassi parimaks, on see Darmstadt. Kõrgelt haritud ja paljulugenud, kultuurne, paljude huvialade ja hoolitsetud väljanägemisega – Darmstadt on teaduse, kirjanduse, kunsti ja arhitektuuri abil kujundanud endale profiili, mis on toonud linnale üleilmalise kuulsuse.

Mainz, Rheinland-Pfalzi liidumaa pealinn, ülikoolilinn, roomlaste linn ja meedialinn esindab kuulsat kolmkõla, mis koosneb romaani stiilis toomkirikust, Gutenbergi mustast maagiast ja Reini karnevalist. Ja suurt, ligemale 2000 aasta taha ulatuvat kultuuripärandit, mida mainzlased tutvustavad uhkuse ja kannatlikkusega. See, et linna paljude kultuuriväärtuste hulka kuulub ka tipptasemel veinikultuur, teeb Mainzi veel kaks korda sümpaatsemaks.

Rostocki kesklinnal on mereäärne süda, linnasadam nimelt. Kuigi tänapäeval ei tungle kaidel enam nii palju meremehi kui vanasti, on sadamaatmosfäär linnas endiselt äratuntav. 1991. aastast peale kujutab linnasadam endast armastatud promenaadi, mida ääristavad restoranid, teatrid ja kauplused. Siin toimub ka suuri üritusi, nagu näiteks augustikuine Hanse Sail, kus saavad kokku sajad purjetajad ja miljonid turistid.